Pöördumine Eesti Vabariigi parlamendi poole:

osalemine Iraagi okupeerimises tuleb lõpetada!

   12. detsembril 2006 aastal, hakkas Eesti Vabariigi parlament arutama Iraagi missiooni järjekordse pikendamise küsimust. Kutsume rahvaesindajaid üles hääletama Iraagi missiooni pikendamise vastu.

   Sõda Iraagis alustati hoolimata sellest, et miljonid inimesed Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas avaldasid selle vastu meelt. Sõja alustamise põhjendused osutusid küüniliseks valeks. Vaevalt on tänaseks enam kuigi palju neid, kes usuvad, et Iraagi vallutamine oleks muutnud maailma paremaks. Operatsioon “Iraagi vabadus” on vallandanud verise kodusõja, vabastades iraaklased sellestki turvalisusest, mis neil varem oli. Rünnakud lääneriikide kodanike vastu ei ole vähenenud, vaid sagenenud. On selge, et Iraagi okupeerimine ei vii lahenduse poole, vaid on osa probleemist. Lääneliku elulaadi vägivaldne pealesurumine Iraagile või mistahes teisele ühiskonnale tähendab alternatiivide välistamist. Kuid alternatiive on maailmale vaja, sest lääne ühiskonnad on oma ebamõistliku tarbimise ja demograafilise jätkusuutmatusega jõudnud ummikusse. III maailmasõja poole tüüriv vastasseis lääne- ja moslemiühiskondade vahel võib leppimisele pöörduda vaid lääne šovinistlikust poliitikast loobumise korral.

  Pöördumine Eesti Vabariigi parlamendi poole: osalemine Iraagi okupeerimises tuleb lõpetada!
Eesti on Iraagi missioonil osalenud 2003. aasta juunist alates. Kui jätta kõrvale tühi valveretoorika, on Eesti juhtivad poliitikud meie osalemist Iraagi okupeerimisel põhjendanud kahe argumendiga. Esiteks, meie kaitseväelaste kogemuse saamise vajadus ning teiseks tänuvõlg meie liitlase USA ees.


Esimese väite loogika on oma olemuselt rassistlik. Meil ei ole õigust käsitleda Iraaki sõjalise katsepolügoonina. Ka teine argument – tänuvõla tagasiteenimine - ei kannata kriitikat. Loomulikult ei tohi unustada USA toetust meie iseseisvumispüüetele II maailmasõja järel ja taasiseseisvumisel ning sellest tulenevaid liitlaskohustusi. Mõnikord on sõjaline sekkumine tõesti vajalik. Kuid pimesi, teadmata eesmärkide nimel sõtta tormamine ei ole iseloomulik liitlasele, vaid kannupoisile. Tõeline liitlane on see, kes oma partneri ebaõiget otsust korrigeerida püüab. Tõsi, väikeriikide jõud on piiratud, kuid see ei pea tähendama hetkel maailmas domineeriva jõukeskuse tuules liikumist. Väikeriikide roll maailmas seisneb välispoliitika kõlbelise taseme tõstmises. See on keerulisem ja vastutusrikkam, kuid vajalik maailmale ning on ühtlasi meie endi kõige olulisem julgeolekutagatis. Osalemise lõpetamine Iraagi okupeerimises on Eesti Vabariigi kodanike enamuse tahe ja võib suunata ka meie liitlasi oma poliitikat Iraagis otsustavalt muutma.

2006. aasta lõpul koostatud pöördumises Riigikogu poole kutsusime üles lõpetama Eesti osalemine Iraagi okupeerimises. Kahjuks ei toimunud parlamendis toona sisulist arutelu. 2007. aasta sügiseks ei ole argumente Eesti sõjaväelaste Iraaki jäämiseks lisandunud. Iraagi okupeerimises osalemisest on vahepeal loobunud Läti ja Leedu. Pole kahtlust, et see on ka Eesti Vabariigi kodanike enamuse tahe. Juhime tähelepanu asjaolule, et pöördumisele on alla kirjutanud väga erinevate poliitiliste veendumustega ja väga erinevaid elualasid esindavaid inimesi, mis viitab pöördumise laiale kõlapinnale Eesti ühiskonnas. Allkirjade kogumine jätkub seni, kuni Eesti kutsub oma sõjaväelased Iraagist tagasi koju.